Toidust....

Kirjutaks natukene kohalikust toidust, või siis selle puudumisest.
Oma kolme siin viibitud kuu jooksul oleme mõlemad hakanud kõvasti puudust tundma eesti toidust. Just sellistest lihtsatest asjadest millest kodus olles ei oskaks puudust tundagi. Näiteks must leib on siin meil väga kõrges hinnas. Poodides müüakse küll teraleiba ja heledamat sorti tumedat leiba aga sellist musta leiba nagu Eestist saab siin ei tunta. Kui leib leitud siin läheb veel suuremaks jamaks, sest suitsuvorsti siit poodidest taas ei leia. Enamuses on müügil erinevad singid (ei ole veel head leidnud), natuke müüakse erinevaid salaamisid ja ka on ühte kahte sorti keeduvorsti. Viimased kõlbavad salatisse ent mitte niisama söömiseks. Seega olen ma liha söömise vorsti kujul täiesti ära unustanud.
Võib ju arvata, et mis siis sellest, et vorsti pole, saab ka juustuga hakkama. Aga võta näpust juustuga siin ka kummalised lood. Palju müüakse viilutatud sulatatud juustu (mis tegelikult ei anna üldse õige juustu mõõtu välja) ja siis müüakse ka erinevaid väga tugevate maitsetega juuste (Chedar jne), mida lihtsalt ei kannata väga tihti süüa. Seega siis nagu polegi midagi leiva peale panna? Mina tegin mõnda aega tagasi poes huvitva avastuse, nimelt leidsin Läti maksavorsti! Maitseb nagu täitsa tavaline maksavorst ja kõlbab vägagi hästi süüa. Seega sai mu see mure natukeseks leevendust.
Meie toitumisharjumused on tegelikult väga väga palju muutunud peale Austraaliasse tulekut. Kuna siin on väga palju ja mõistliku hinnaga erinevaid aiasaaduseid, oleme me väga palju hakanud sööma erinevaid wokitoite ja peaaegu täiesti ära unustanud liha söömise, selle oleme lihtsalt asendanud mereandidega, sest ka neid siin erinevaid ja väga maitsvaid. Juurikatega on see hea lugu, et kodu lähedal asub väike juurikapood, kus peaaegu iga päev palju erinevaid sooduspakkumisi, nii et oleme ka ära saanud proovida asju mida Eestis poleks osta üldse julgenud.
Minu kõige suuremaks mureks aga on normaalsete maiustuste puudumine. Iga päev käin poes ja ostan midagi mis pakendi ja nime järgi võiks olla midagi väga maitsvat ent iga kord saan ma pettuda, sest tooted pole just teab mis head. Aussid ise kiidavad kõik asjad taevani aga kui oled harjunud palju paremaid asju sööma siis on väga raske kohalikest maiustustest midagi head leida.
Õnneks oleme me siin väga kiirelt kohanenud ja välja peilinud kõik erinevad poed ja kohad kust saab midagigi kodust osta. Näiteks on siit täiesti võimalik osta teatud kohtadest ja mega raha eest sprote, hapukapsast, musta leiba, suitsuvorsti, sefiiri, pelmeene, kohukesi, viinereid jne jne. Ent kõik need nö "delikatessid" maksavad siin hingehinda ja enne vaatad ja vesistad pikka aega poe akna taga kui oma rahakottid paotama hakkad.
Igaljuhul jah kolme kuuga me Eestit küll pole veel igatsema hakanud aga väga väga kõvasti oskame nüüd hinnata eesti toitu.

Meil on talv :D

Nagu pealkirjastki võib aru saada on meile talv kohale jõudnud.
Algas see siis ametlikult juuni alguses. Kui nüüd kõik mõtlevad mis see siis ära ka ei ole nagunii on soe ja mõnus olla siis kirjutaksin natuke pikemalt lahti mida talv siin tähendab.
Algas siis kõik sellest, et ilmad on vaikselt ja märkamatult iga päev järjest jahedamaks läinud ja aussid on märkamatult järjest paksemaid riideid kandma hakanud. Hetkel on päevad veel täitsa enam vähem mõnusad. 20 kraadi kanti on tavaliselt päeval sooja ent tuul on juba vägagi jahe, nii et randa pikutama enam väga ei kisu ja ega pole ka väga mõtet, sest päike ei hakka kohe üldse nii hästi peale kui ta suvel hakkas.
Ent viimasel nädalal on õhtud ja ööd just need, mis on külmemast perioodist märku hakanud andma. Meist 1000 km lõunapool olevas Sydneys sadas lausa lund mõned päevad tagasi ja mitte natukene vaid ikka nii et maa oli kenasti valge. Meil veel lund pole näha olnud aga haruldane pole enam see, et öösel on miinus kraadid kraadiklaasil, eilseks ööks lubati näiteks -4 kraadi. Seega kui nüüd vaadata, et meie ainsateks paksemateks riieteks siin on 1 dressipluus siis õhtuti ei ole üldse enam mõnus väljas viibida.
Ja külm pole mitte ainult väljas vaid ka toas, sest ega siis siin ju keegi tubade kütmisest ei tea midagi. Eesti oli hea, nii kui talv tuli keerati kohe küte taha ja toas oli ikka mõnus ja soe. Siin aga esiteks ei küteta ja teiseks on siin majad ehitatud sellistest materjalidest ja nii kehvasti et külma ja niiskust ei hoia need sugugi eemal. Meenutan praegu suure õudusega meie esimest aussi elamist Brisbanes, kus põrandalaudade vahel olid sellised praod, et said vabalt õue kiigata ja kust suurema vaevata erineva suurusega elukad said sisse ronida. Sellises majas poleks kohe sugugi meeldiv hetkel elada. Kohalike jaoks on ilm ilmselt sama kohutav kui meie jaoks. Poodides on müüdavamad kaubad erinevad sooja andvad masinad (õli- ja elektriradikad, soojapuhurid), paksud tekid ja soojad joped ja mantlid. Hetkel peaks olema kõige külmem aeg, peale juulit võib juba jälle vähekene soojemat ilma oodata. Tegelikkuses aga on Austraalia talv palju toredam, sest erinevalt Eestist, kus koguaeg sajab ja on jahe, on siin sellist külma ilma paar kolm kuud ja peale seda võib jälle oodata kena ja sooja suveperioodi. Ja pealekauba on siin talved enamasti kuivad ja selge taevaga, nii et kannatama peab vaid külma ja muud midagi.

Austraalia kummaline ilm....

Ilm kõigub siin ühes äärmusest teise ja äärmus on selline, mida üks tavaline eestlane endale väga hästi ette ei kujuta. 
Nimelt algas meil see teisipäev suuremat sorti torm. Tormi all mõtlen ma 200km tunnis puhuvat tuult ja vihma, mis tuleb taevast nagu pangega alla, ja nullilähedast nähtavust. Ja nii peaaegu 3 ööpäeva jutti. 
Meie maja jäi õnneks tormis puutumata, kuid tuttvate maja Brisbanes sai väga suuri tormikahjustusi. Kolm ööd visati maja esimeselt korruselt vett välja ja niiskusekahjustusi on saanud suurem osa asju. Meie suurim kaotus oli see kui kolmapäeva õhtul elekter ära läks :) Samadel tuttavatel oli ka teine huvitav juthum, kus meesterahvas läks firma parkimisplatsilt autoga sõitma ja poole tunni pärast oli kogu parkimisplats ja kõik ülejäänud firma autod vee all, sest lihtsalt jõgi oli meeletu kiirusega üle kallaste tõusnud. 
Uudistes räägiti ka ühest surnust, see leidis aset meist mõned kilomeetrid eemal, meesterahvas oli autoga sõinud ja miski asi oli kõva tuulega autosse lennanud.
Kohalikud võtsid tormi vastu mütside, karvaste jopeda ja kinnastega ja suhteliselt rahulikult , kõik jätkasid oma igapäevaseid toimetamisi. Teisipäev oli eriti huvitav, kuna toimus ka suur õpetajate streik, mis tähendas seda, et koolid olid kõik suletud, vihma sadas ja inimestel polnudki muud teha kui poodidesse kõik shoppama minna :)
Tegelikkuses pole aga Austraalia tormid sugugi nii masendavad kui Eesti omad. Olgugi, et tuul on kõva ja sajab nagu oavarrest, on tegelikult õhk ja vihm täitsa soojad. Lisaks tekitab Eestis masendust vihmaperioodi pikkus (sombune ja sajune on ju enamus aastast), siin aga on teada et kui ka nädalakese sajab siis lõpuks on ikkagi jälle ilus ilm tulemas.
Torm algas siis teisipäeval, täna on reede ja vaikselt tikub juba teine äärmus jälle kohale. Ilma ühegi pilveta taevas ja mega soe ilm, selline oli siis meie tänane ilm. 
Üldiselt on aga välja kuulutatud nii meie osariigis kui ka 30 km lõuna pool asuvas osariigis eriolukorrad, sest paljud madalamad piirkonnad on saanud väga väga suuri veekahjustusi. Meile on jäänud mälestuseks vaid suurtes kogustes murdunud puid ja puuoksi mida pole veel ära jõutud koristada. 
Muideks me vaatasime ka telekast eurovisiooni, mida üks kohalik telekanal juhtus näitama ja aussid said ka netis oma lemmiklaulu valida ja uskuge või mitte tulemus oli üllatav. Esimese koha sai Türgi (väidetavalt on türklasi siin tohutul hulgal, sellest ka hea tulemus), teiseks jäi Kreeka (laulu autorid on pärit Austraaliast) ja kolmandaks EESTI, nii et meil siis ikkagi oli hea laul! Ja kui enne Eurovisiooni väga paljud ei teadnud kus või mis see Eesti on, siis peale saadet teavad päris paljud kohalikud juba ka Eestit! 

Ausside töökultuurist :)

Austraallased oskavad väga õiges vahekorras töötada ja puhata. 
Esiteks pole ühegi tööga kunagi väga kiiret, peaasi et tehtud saaks ja töötaja ennast väga ära ei väsitaks. Näiteks on meil mitmed tuttavad rääkinud, kuidas neile on töö ette antud ja siis kui järgmine päev on küsima mindud, et mis tööd siis täna saab kuna eilne asi on valmis, on tööandja teatanud, et eelnev töö oli mõeldud näiteks 3 päevaks ja peab nüüd mõtlema hakkama, mida edasi teha. Samuti rääkis tuttav, et anti nädalatöö ette ja tiksus tunnipalk, ent noormehel sai juba peale kolmandat päeva töö otsa ja seega jäi ka nelja järgneva päeva palk saamata.
Seega tuleb siin olles ära õppida kõiksugu pauside pidamised ning samuti „õige“ töötempo. Kui sul hommikul enne tööleasumist pole aega rääkida eelmise päeva sündmustest ja kohe kiirelt töötama hakkad siis võidakse seda võta lausa solvanguna. 
Teiseks väga oluliseks asjaks kuidas reguleerida oma mitte ületöötamist on igasugu riiklikud pühad. Pühad on küll enamasti osariigiti samad ent kuupäevad võivad päris kõvasti kõikuda, näiteks võib töörahva püha siin pidada lausa 4 korda, kui juhtud iga kord erinevas osariigis viibima. Samuti on ka pühasid, mida pevad vaid mõned osariigid.
Meie siinoldud aja jooksul on olnud juba päris mitu püha, neist mõni vägagi omapärane aga ühine nimetaja nende kõikide puhul on alati see, et absoluutselt kõik puhkavad. Isegi kõik toidupoed on kinni, erinevalt Eestist kus keegi ei raatsi uksi kinni panna ja kui ka pannakse, siis tekib rahval täielik paanika, et kust nüüd leiba ja piima osta saab. Siin on aga kõik sellega harjunud, tehakse enda suured shopingud varakult ära ja lastakse kõigil rahus vabu päevi nautida.
Ning, et sellest veel väheks jääb on aussid väga oskuslikult endale veel vabu päevi juurde tekitanud, nimelt kui püha juhtub sattuma nädalavahetusele, siis on täiesti loomulik, et tehakse vabaks ka sellele järgnev esmaspäev, seega nauditakse siin kaunis tihti „pikkasid nädalalõppe“. Samuti kui mõned liikuvad pühad peaksid kattuma teiste pühadega siis reeglina antakse rahval veel 1 lisapäev puhkamiseks. Kevadpühade ajal sai lausa 4 päeva jutti puhatud!
Üks õige kummaline püha siin on „Anzac Day“. Nimelt mälestatakse sellega Austraalia sõdureid, kes läksid Esimesse Maailmasõtta. Huvitavaks teeb selle asja aga see, et austraallased kunagi sõdima ei jõudnudki. Nad maabusid oma laevadega Türgi rannikul aga nii rumala koha peal, et kõik laevad kohe hoobilt puruks lasti. Nüüdseks on see siin suur püha, korraldatakse paraade, süüakse Anzac küpsiseid ja loomulikult puhatakse.
Samuti tähistatakse siin ka kuninganna sünnipäeva, mis tegelikult ei tähista sugugi praeguse kuninganna tegelikku sünnipäeva. Kuni 1963 aastani peeti seda tegeliku sünnipäeva järgi, peale seda aga otsustati seda lihtsalt teha kunagi aasta keskel. Peetakse seda alati aga jälle esmaspäeviti, et rahavas saaks taaskord „pika nädalalõpu“.

Kirjutamiseni....

Väheke uudiseid Gold Coastilt

Kuidas eluke möödunud on?
Elu on olnud suht kirev ja kiire, vahepeal siis tähistatud lihavõtteid, golfi kõvasti mängitud ja jalgpalli juurde lõpuks tuldud.
Lihavõtted pidasime Rein Aedma juures kuhu oli kogunenud palju eestlasi, pidu oli väga hea, tehti BBQ, söödi isegi hapukapsast ja Heidi tehtud väga maitsvat sülti:). Kohal oli ka Aedmade lapsed, kes elavad siin oma elu ja abielus kohalikega. Lauril oli isegi kõva aksent juures.
Vabadel päevadel üritame ennast sisustada tegevustega, põhi vabaaja veetmise koht on Tallai golfiklubis, kus siis peetakse juba kohalikke eestlaste karikavõistlusi, hetkel karikasarja arvestuses olen auhinnalisel teisel kohal. Kohal on käinud ka Brisbane rahvas, kokku 15 eestlast, väga äge.....
Saime ka siis Gold Coasti vaatamisväärsustega tutvuda, nimelt sai ära käidud maailma kõige kõrgema elumaja vaateplatvormil, mis asus Q1 77 korrusel. See oli alles vaatepilt. Kirjas oli , et hea nähtavuse korral oleks pdanud sealt nägema ka Brisbane mis asub siit 80 km kaugusel aga võta näpust meie seda ei näinud:(, sellegipoolest vaatamist oli.
Sai hakatud ka kohalikega soccerit mängima, nimelt käin nüüd trennis Broadbeach UND FC juures, kes mängib Queenslandi Premier liigas, loomulikult oli neil ka kohe tahtmine, et mängiksin nendega liigat kaasa, mis kohe algamas.
Seltskond tore, võeti suht kiiresti omaks ja tasemelt ei jää Eesti meistriliigale mitte alla, tase on kõva. Sattusingi esimesele treeningule siis kui oli füüsise trenn:). Kui ei ole ennast aasta liigutanud korralikult, siis võite isegi arvata mis tunne mul pärast olla võis...karm.
Sel nädalavahetusel möödub jälle pidustuste tähe all, kuna maha on vaja pidada kaks sünnipäeva ja kahjuks ka üks lahkumispidu. Nimelt just saime tuttavaks Argo ja Kaiga, kes siis võtavad ette mingiks ajaks kodu tee, et peatselt tagasi tulla:)


Kirjutamiseni....

Esimesed muljed uuest kodust....

Laupäeval saabusime siis uude linna nimega Cold Coasti. Elamise saime eestlaste Ivo ja Maire juures, kes peavad siin perega juba kaks aastat kinnisvaraäri.
Tunub , et Ivo on oma perega ilusti kohanenud, sest lahkust ja sõbralikkust jagus temagi perel küllaga, nagu aussile siin kohane on... äärmiselt tore ja sõbralik perekond. Kohe esimesel päeval viidi meid ookeaniga tutvuma.
Algul tekitasid suured lained ja kõva mühin kõledust aga kui varbad vees juba olid, siis ei tahtnud enam veest väljagi saada, suured lained, soe vesi ja palju nalja lainetega. Muidugi nalja kõrval pidi ka suht tähelepanelik olema, et ennast ära ei unustaks. Hoovus oli tugev ja tuli valvas olla, et salakaval ookean sind endasse ei tiri. Kohati oli puusani vees olles tagasitõmme nii tugev, et pidi jalad maas hoovusele vastu suruma, et ookean kaasa ei viiks.
Ilm ei olnud just kõige parem aga selle eest oli tuult mis tekitas laineid ja sai ka esimest korda lauaga lainetel liueldud, see oli äge kogemus.
Üleeile korraldati Ivo juures suur sauna õhtu kuhu kogunes siis palju rahvast ja muidugi kõik eestlased. Üheks külaliseks laua ääres oli Rein Aedma, ehk siis "Kevadest" tuntuks saanud Imelik. Tehti sauna, grilliti ja aeti mõnusalt juttu. Saun on Ivol ilmselt ainuke, siin Austraalias. Selle ta lasi sõbral ehitada ja kerise tellis Eestist, mis tuli kohale pea kolm kuud. Aga vähemalt saab sauna:)
Sirley sai siin kohe ka tööd, kaubanduskeskuses päikseprilli poodi. Samal ajal kui Sirley proovipäeval käis, nautisime mina, Ivo, Martin, Diana ja veel üks Martin golfi. Mina muidugi mängisin esimest korda elus suurt golfi. Ivo kes on seda harrastanud aastaid ja isegi mõnest võistlusest osa võtnud arvas, et mul tuli päris hästi välja ja mul on annet:), mina aga arvasin , et see puhas algaja õnn. Suuutsin nii mõnelegi vanale tegijale pähe teha.
Gold Coastil jõudsime ka esimest korda kinos ära käia. Sellest kujunes sündmus omaette.
Nimelt mõtlesime siis Sirley ja sõbra Martiniga kinno "Ailen vs Predator" uut filmi minna vaatama. Telekates juba pikemat aega jooksis mingisugune reklaam ja arvaime, et oleks paras aeg siis ise ka film ära näha. Jõudsime kinno ja vaatasime, et näed ongi film täitsa olemas "Monster vs Ailen". Ostsime siis rõõmsalt piletid ära, kuhjasime ennast jookide ja popcorni alla ja läksime saali. Saalis oli jube vähe rahvast ja neistki olid suures enamuses lapsed. Siis juba tükkis mingi väike kahtluseuss põue, et kõik ei saa päris korras olla, sest milline lapsevanem laseb oma last sellist filmi vaatama ja tuleb veel ise kaasagi. Aga kuna aussis on nagunii kõik asjad teistmoodi siis ei vaevanud me oma päid väga kaua selle mõttega. Päris hulluks kiskus asi aga siis kui olime vaadanud ära hunniku erinevate filmide reklaame ja järsku hakkas ekraanilt jooksma multikas. Ei osanud alguses seisukohtagi võtta, et äkki on jälle mingi filmi tutvustus või äkki algab film lihtsalt kuidagi kummaliselt ja pärast ikka läheb edasi nagu tavaline film. Vaatasime siis 15 minutit seda multikat ja jõudsime selgusele, et meie kaua oodatud filmi vist ikkagi ei tule ja oleme lootusetult midagi sassi ajanud.
Hakkasime siis arutama, et mida edasi teha, sest piletil oli kirjas, et film kestab pea 2 tundi ja nii kaua polnud meil mingit soovi filmi vaadata. Otsustasime siis, et hiilime saalist välja ja läheme nurume, et meid samade piletitega mõnda teist filmi vaatama lubataks. Mõlemal pool saali olid ilusti ära märgitud saalist väljumise kohad. Mõtlesime siis lühema tee peale ja olime täiesti kindlad, et väljume saalist õigest kohast. Aga võta näpust, nii see kohe üldse ei olnud.
Nimelt, läksime me siis Sirleyga reipal sammul uksest läbi ja vaatasime kohe, et kole kahtlane koht tundub. Kujutage ette endale halle betoonseinu ja mõnda üksikut ust mõne koha peal, kus kirjas "tuletõrje väljapääs, ust mitte avada". Ja kõik kogu lugu, mitte ühtegi kinosaali ega üldse asustatud ruumi. Mõtlesime siis, et noh mida iganes, järelikult tulime valest kohast ja läheme tagasi aga tuli välja, et tagasi minna polnudki võimalik, sest uksed olid vaid ühelt poolt avatavad....!
Väikene paanika hakkas juba maad võtma ja otustasime,et hakkame ruumi põhjalikumalt läbi kammima, äkki kuhugi ikka välja saab. Samal ajal arvasime, et Martin jäi filmi vaatama ja ei tule meile järgi. Olles teises ruumi otsas kuulsime kuidas teiselt poolt avati uks ja nurga tagant ilmus välja Martin, jõudsime veel hõigata, et ärgu ust kinni lasku kui juba kuulsimegi ukse sulgumise klõpsatust. Ja seal me siis olime kolmekesi, kusagil kinomaja tagaruumides, kust ei paistnud ühtegi ust minevat kuhugi asustatud punkti ja iga ukse peal oli hoiatus, et ust ei tohiks avada.
Võtsime siis ikkagi lõpuks julguse kokku, et saab mis saab, hakkab mõni häire tööle siis hakkab, me ei saa ju sinna igaveseks istuma jääda ja tegime esimese ukse lahti. Ukse tagant paistis meile pikk koridor ja selle lõpust valgus. Jäin ukse valvesse, jumal teab mis siis saab kui see ukse ka kinni läheb ja me sinna tunnelisse lõksu jääme.
Koridori lõpus paistev valgus tähistas meie vabasse õhku jõudmist.
Õnnelikult kõik õue jõudnud, otsustasime, et läheme üritame ikkagi siis uut filmi vaatama minna, sest raha ju makstud aga filmi pole näinud. Võtsin siis julguse kokku ja asutsin esimese töötaja juurde, kellele kurtsin oma mure ära. Töötaja vaatas mind nagu see oleks kõige tavalisem asi millega tema juurde iga päev pöördutakse, küsis mu käest pileti, kritseldas sinna pastakaga uue saali numbri ja kellaajad. Poiste käest ei tahtnud ta midagi näha, Martini õnneks, sest ta oli juba oma pileti ära visanud. Kui lõpuks saali hakati laskma oli aga pastagaga piletit sodinud kutt juba kuhugi mujale läinud ja asemele olid tulnud uued töötajad. Arvasime, et kuna ainult mulle märkus tehtud piletile ja seegi nägi välja selline,et oleksin nagu ise sodinud, siis kindlasti meid saali ei lasta.
Aga Austraalia on ikka tõesti tore maa. Neiu kuulas mure ära, vaatas mu soditud piletit, kontrollis üle, et me ikka tahame seda filmi vaatama minna ja juhatas meid ilusti saali. Poistelt ei tahetud taas kord midagi näha. Täiesti kummaline kuidas siin asjad käivad. Aga igaljuhul jah, juhtumisi oli ühe kinos käiguga rohkem kui küll ja ma olen täiesti kindel, et sellised asjad saavadki ainult siin juhtuda ja mitte kusagil mujal.
NB! Reklaam mida me telekast filmile nägime, polnudki filmile vaid kohaliku lõbustuspargi atraktsioon, kus saad siis ringi käia ja virtuaalselt "Ailen vs Predatori" vastu võidelda :D
Siin on ka siis munade pühad, mis tundub , et on suurema tähtsusega kui mingi riigi aastapäev, nimelt on siin pikad pühad, kõik poed on kinni ja tavaliselt on inimestel vaba reedest kuni esmaspäevani, alles teisipäev minnakse tööle:).
Kõik kauplused on shokolaadi täis, kas siis jänku või muna kujugaja muidugi meeletud allahindlused riide poodides.
Ka meiegi peame siin pühi ja loomulikult kui on pikk nädalavahetus, siis saab golfi jälle taguma minna:)

Kirjutamiseni.

Kullarannikule....

Varsti saab kolm nädalat Brisbaines elatud/oldud, laupäeval kolime Gold Coasti, surfi kuningriiki, mis on Brisbanest 80 km kaugusel, lõuna poole, seal saame kohaliku eestlase juurde elama, kus saame toa, hoovis bassein, saun, 2 km ookeanini ja mis peamine tasuta internet... Reedel tegime Mirko „Lõpuka“, nimelt saatsime teele oma reisikaaslase Mirko, kes põrutas uusi jahimaid avastama, õhtu oli äge, kus siis kõik kuus (kolm eestlast ja kolm uus-meremaalast) maja üürniku vennastusid, nüüd oleme „best mates“. Laupäeval hommikul lendas meie reisikaaslane Mirko Cairnsi, Brisbanest põhjapoole. Cairnsis lähistel muideks asub maailma suurim korallrahu, mis on üks seitsmest maailma imest. Kindlasti omaette vaatamisväärsus. Lähme siis isegi uusi jahimaid avastama, tahaks ju ikkagi ookeani ka ära näha, paariks nädalaks kullarannikule eks siis paista mis edasi, mingi hetk peaks ju tööd ka tegema hakkama, kui ilma hakkama saaks, siis ei teekski tööd.....
Kirjutamisteni.....