Laupäeval saabusime siis uude linna nimega Cold Coasti. Elamise saime eestlaste Ivo ja Maire juures, kes peavad siin perega juba kaks aastat kinnisvaraäri.
Tunub , et Ivo on oma perega ilusti kohanenud, sest lahkust ja sõbralikkust jagus temagi perel küllaga, nagu aussile siin kohane on... äärmiselt tore ja sõbralik perekond. Kohe esimesel päeval viidi meid ookeaniga tutvuma.
Algul tekitasid suured lained ja kõva mühin kõledust aga kui varbad vees juba olid, siis ei tahtnud enam veest väljagi saada, suured lained, soe vesi ja palju nalja lainetega. Muidugi nalja kõrval pidi ka suht tähelepanelik olema, et ennast ära ei unustaks. Hoovus oli tugev ja tuli valvas olla, et salakaval ookean sind endasse ei tiri. Kohati oli puusani vees olles tagasitõmme nii tugev, et pidi jalad maas hoovusele vastu suruma, et ookean kaasa ei viiks.
Ilm ei olnud just kõige parem aga selle eest oli tuult mis tekitas laineid ja sai ka esimest korda lauaga lainetel liueldud, see oli äge kogemus.
Üleeile korraldati Ivo juures suur sauna õhtu kuhu kogunes siis palju rahvast ja muidugi kõik eestlased. Üheks külaliseks laua ääres oli Rein Aedma, ehk siis "Kevadest" tuntuks saanud Imelik. Tehti sauna, grilliti ja aeti mõnusalt juttu. Saun on Ivol ilmselt ainuke, siin Austraalias. Selle ta lasi sõbral ehitada ja kerise tellis Eestist, mis tuli kohale pea kolm kuud. Aga vähemalt saab sauna:)
Sirley sai siin kohe ka tööd, kaubanduskeskuses päikseprilli poodi. Samal ajal kui Sirley proovipäeval käis, nautisime mina, Ivo, Martin, Diana ja veel üks Martin golfi. Mina muidugi mängisin esimest korda elus suurt golfi. Ivo kes on seda harrastanud aastaid ja isegi mõnest võistlusest osa võtnud arvas, et mul tuli päris hästi välja ja mul on annet:), mina aga arvasin , et see puhas algaja õnn. Suuutsin nii mõnelegi vanale tegijale pähe teha.
Gold Coastil jõudsime ka esimest korda kinos ära käia. Sellest kujunes sündmus omaette.
Nimelt mõtlesime siis Sirley ja sõbra Martiniga kinno "Ailen vs Predator" uut filmi minna vaatama. Telekates juba pikemat aega jooksis mingisugune reklaam ja arvaime, et oleks paras aeg siis ise ka film ära näha. Jõudsime kinno ja vaatasime, et näed ongi film täitsa olemas "Monster vs Ailen". Ostsime siis rõõmsalt piletid ära, kuhjasime ennast jookide ja popcorni alla ja läksime saali. Saalis oli jube vähe rahvast ja neistki olid suures enamuses lapsed. Siis juba tükkis mingi väike kahtluseuss põue, et kõik ei saa päris korras olla, sest milline lapsevanem laseb oma last sellist filmi vaatama ja tuleb veel ise kaasagi. Aga kuna aussis on nagunii kõik asjad teistmoodi siis ei vaevanud me oma päid väga kaua selle mõttega. Päris hulluks kiskus asi aga siis kui olime vaadanud ära hunniku erinevate filmide reklaame ja järsku hakkas ekraanilt jooksma multikas. Ei osanud alguses seisukohtagi võtta, et äkki on jälle mingi filmi tutvustus või äkki algab film lihtsalt kuidagi kummaliselt ja pärast ikka läheb edasi nagu tavaline film. Vaatasime siis 15 minutit seda multikat ja jõudsime selgusele, et meie kaua oodatud filmi vist ikkagi ei tule ja oleme lootusetult midagi sassi ajanud.
Hakkasime siis arutama, et mida edasi teha, sest piletil oli kirjas, et film kestab pea 2 tundi ja nii kaua polnud meil mingit soovi filmi vaadata. Otsustasime siis, et hiilime saalist välja ja läheme nurume, et meid samade piletitega mõnda teist filmi vaatama lubataks. Mõlemal pool saali olid ilusti ära märgitud saalist väljumise kohad. Mõtlesime siis lühema tee peale ja olime täiesti kindlad, et väljume saalist õigest kohast. Aga võta näpust, nii see kohe üldse ei olnud.
Nimelt, läksime me siis Sirleyga reipal sammul uksest läbi ja vaatasime kohe, et kole kahtlane koht tundub. Kujutage ette endale halle betoonseinu ja mõnda üksikut ust mõne koha peal, kus kirjas "tuletõrje väljapääs, ust mitte avada". Ja kõik kogu lugu, mitte ühtegi kinosaali ega üldse asustatud ruumi. Mõtlesime siis, et noh mida iganes, järelikult tulime valest kohast ja läheme tagasi aga tuli välja, et tagasi minna polnudki võimalik, sest uksed olid vaid ühelt poolt avatavad....!
Väikene paanika hakkas juba maad võtma ja otustasime,et hakkame ruumi põhjalikumalt läbi kammima, äkki kuhugi ikka välja saab. Samal ajal arvasime, et Martin jäi filmi vaatama ja ei tule meile järgi. Olles teises ruumi otsas kuulsime kuidas teiselt poolt avati uks ja nurga tagant ilmus välja Martin, jõudsime veel hõigata, et ärgu ust kinni lasku kui juba kuulsimegi ukse sulgumise klõpsatust. Ja seal me siis olime kolmekesi, kusagil kinomaja tagaruumides, kust ei paistnud ühtegi ust minevat kuhugi asustatud punkti ja iga ukse peal oli hoiatus, et ust ei tohiks avada.
Võtsime siis ikkagi lõpuks julguse kokku, et saab mis saab, hakkab mõni häire tööle siis hakkab, me ei saa ju sinna igaveseks istuma jääda ja tegime esimese ukse lahti. Ukse tagant paistis meile pikk koridor ja selle lõpust valgus. Jäin ukse valvesse, jumal teab mis siis saab kui see ukse ka kinni läheb ja me sinna tunnelisse lõksu jääme.
Koridori lõpus paistev valgus tähistas meie vabasse õhku jõudmist.
Õnnelikult kõik õue jõudnud, otsustasime, et läheme üritame ikkagi siis uut filmi vaatama minna, sest raha ju makstud aga filmi pole näinud. Võtsin siis julguse kokku ja asutsin esimese töötaja juurde, kellele kurtsin oma mure ära. Töötaja vaatas mind nagu see oleks kõige tavalisem asi millega tema juurde iga päev pöördutakse, küsis mu käest pileti, kritseldas sinna pastakaga uue saali numbri ja kellaajad. Poiste käest ei tahtnud ta midagi näha, Martini õnneks, sest ta oli juba oma pileti ära visanud. Kui lõpuks saali hakati laskma oli aga pastagaga piletit sodinud kutt juba kuhugi mujale läinud ja asemele olid tulnud uued töötajad. Arvasime, et kuna ainult mulle märkus tehtud piletile ja seegi nägi välja selline,et oleksin nagu ise sodinud, siis kindlasti meid saali ei lasta.
Aga Austraalia on ikka tõesti tore maa. Neiu kuulas mure ära, vaatas mu soditud piletit, kontrollis üle, et me ikka tahame seda filmi vaatama minna ja juhatas meid ilusti saali. Poistelt ei tahetud taas kord midagi näha. Täiesti kummaline kuidas siin asjad käivad. Aga igaljuhul jah, juhtumisi oli ühe kinos käiguga rohkem kui küll ja ma olen täiesti kindel, et sellised asjad saavadki ainult siin juhtuda ja mitte kusagil mujal.
NB! Reklaam mida me telekast filmile nägime, polnudki filmile vaid kohaliku lõbustuspargi atraktsioon, kus saad siis ringi käia ja virtuaalselt "Ailen vs Predatori" vastu võidelda :D
Siin on ka siis munade pühad, mis tundub , et on suurema tähtsusega kui mingi riigi aastapäev, nimelt on siin pikad pühad, kõik poed on kinni ja tavaliselt on inimestel vaba reedest kuni esmaspäevani, alles teisipäev minnakse tööle:).
Kõik kauplused on shokolaadi täis, kas siis jänku või muna kujugaja muidugi meeletud allahindlused riide poodides.
Ka meiegi peame siin pühi ja loomulikult kui on pikk nädalavahetus, siis saab golfi jälle taguma minna:)
Kirjutamiseni.
